Orrawa, kunagine heinamõis Tarvastu külje all, on olnud omanäoliste mõtete sünnikoht nii kaua, kui temast kirjalikke andmeid leidub. Seal kogenesid viinavoorid Peterburi, seal kirjutas Johan Lagos «Kalevipoja» pööraseimad peatükid võitlusest sortsidega ja teekonnast maailma lõppu.

Tänased ideed on leebemad.

Orrawa kasesiirupi jaoks kogutakse mahl kunagiselt Võrtsjärve põhjalt, mis kevaditi jätkuvalt üle ujutatakse. Mahlast eraldatakse vesi: 1 liitri siirupi saamiseks kulub üle 120 liitri kasemahla. Osa siirupit väärindatakse ravimtaimedega. Mahlakogumise hooaja ilm määrab aastase koguse: 100-130 liitrit.

Väljaspool mahlahooaega on peremees vindi peale keeranud eestlaste levinuimale äri-ideele, mis Maksuameti andmeil on puulusikate tegemine. Alustuseks valiti kasepuidu asemel väärikas, vastupidav ja hästipoleeritav oliivipuu, mis saabub Orrawale Kreetalt. Lusikate voolimise vahele lõigatakse-lihvitakse lõikelaudu ning pannilabidaid, treitakse kausse, uhmreid jpm. Ka oliivipuitu väärindatakse, lisades värvi ja helgust vaiguga.